2 kuud...

Astun oma koduuksest välja, vastas on kaks töömeest, kes värvivad seinu või muud sellist
- Dobry den!
- Dobry den!
- bla bla dobre bla bla jedna bla bla dohromady bla bla!
- Sorry, I don't speak Czech!
- ? eem.. A русский язык?
- (kõige parema vene aktsendiga, mis mul üldse kunagi olnud on!) да!
- Но я говорю только немного! так.. bla bla dobre bla bla jedna bla bla dohromady bla bla!











Olen nüüd olnud Prahas täpselt kaks kuud ja selle aja jooksul on kõige rohkem arenenud minu võime saada aru jutust, milles ma tegelikult tunnen ära võib-olla paar sõna ja siis selle konteksti sättida ning heal juhul ka kehakeelt tõlkides saan enam-vähem aru, mis toimub! See tuleb eriti kasuks nt siis, kui kell 2 öösel trammiga sõites tuleb välja, et poole pealt pead sa maha minema ja mingit asendusbussi otsima minema! Suureks üllatuseks olin mina, va välismaalane, üks vähestest inimestest, kes trammist tulevast hoiatusjutust midagi aru sai ning reaalselt trammist lõpp-peatuses lahkus ning ei jäänud tühja ilmega ümberringi vaatama, et "mis see siis nüüd oli!"

Vahepeal käisime sellises vahvas kohas nagu Cesky Raj, mis tähendab Tsehhi paradiisi! Seda arvatavasti suurepärase vaate pärast, mis sealsete liivakivide vahel ja peal matkates igal pool ette jääb!

Kool on äge! Palju tööd küll, aga õnneks on mu valitud ained piisavalt põnevad ning enamus õppejõude piisavalt andekad, et koolis käimine on üks suur rõõm. Kui välja arvata tsehhi keele tund, mis on iga kolmapäeva hommikul kell 8:15!!!! See ei ole minu jaoks normaalne! Ma lähen sinna tundi tavaliselt 1 tund ja kuidagi on juhtunud et iga kolmapäeva hommik on vihma sadanud! See ajab päris tusaseks!

Olen suutnud vahepeal jälle haigeks jääda. Ma ei saa aru kuidas, see on minu järjekordne anne!

Paari nädala pärast saab mul juba pool ajast läbi! See on ikka nii veider! Ma ju alles tulin!

Jälle hilja!

Mul on probleem! Nimelt oli mul vahepeal 3 nädalat vaba aega, mille jooksul ei teinud ma mitte midagi kasulikku! Nüüd käin ma koolis, kus peab palju õppima. Saate aru mu probleemist? Ehk siis tegelikult on koolis käia mõnus, aga probleem on selles, et kodus peab ka palju tööd tegema ja sellega ei ole ma veel harjunud! Aga küll tasapisi harjub!

Eelmine nädalavahetus käisime oma kooli Erasmuslastega Harrachovis. See on linn/piirkond, mis on põhiline suusakoht Tšehhis. Seal on vist kõige kõrgem punkt ka. Mängisime mäng, saime tuttavaks, käisime klaasimuuseumis nig käisime veel ronimas "köiekeskuses". See oli päris põnev!

Aga kõik on ikka kontrolli all. Mulle meeldib siin väga! Mul on selline tunne, nagu ma oleksin siin juba mitu mitu kuud olnud! Tegelikult saab nädala pärast alles kaks kuud. Aga tegemist on palju

Oooopsie!

Ma pole ikka päris kaua siia midagi kirjutanud! Võb-olla on asi selles, et ma käin nüüd lõpuks KOOLIS! Jee! Või siis on asi selles, et ma olen nüüd 23 ja blogimine on nii 22-aastaslik! Või on veel mõni põhjus? Ma ei teagi, mu vana pea ei võta enam nii hästi kui vanasti!

Aga igal juhul! Viimati oli siis minu sünnipäev! Mul oli äärmiselt tore sünnipäev! Väljas oli 20 kraadi sooja, päeval tegin väikse jalutuskäigu naabruskonnas ja õhtul läksin väiksele õhtusöögile, mis osutus hoopis üllatuspeoks! Juhhei! Väga tore pidu oli! Järgmisel päeval oli nö. ametlik pidu, mille ajaks olin ma juba nii väsinud, et see oli pigem selline rahulik tsill! Aga see oli ka tore!

Siis käis mul veel ema külas! Jah, ema! See oli ütlemata tore, kuigi õues oli külm ja vahepeal sadas vihma, aga sellest polnud hullu! Sai selline tore väsitav nädalavahetus ema seltsis!

Ja esmaspäeval algaski ametlikult kool. Esimene loeng juba hirmutas ära, sest see on tegelikult magistri õpilastele! Hakkame siis aga teadustööd kirjutama! Nädala jooksul käisin veel ka tsehhi keele tunnis, kus on peale mind veel 3 inimest, kes on tsehhi keeles juba päris tugevad. Aga ehk see aitabki paremini õppida! Täna oli lausa 3 loengut, need olid kõik ütlemata vahvad ja ma olen oma ainete valikuga väga rahul!

Homme lähen mäkke! Meil on siin meie kooli Erasmuslastele Welcome weekend! Loodetavasti saab tore olema! Kindlasti saab!

(Ilmselgelt liigkasutan ma sõna "tore"! Luban, et järgmises postituses ei kasuta ma seda kordagi!)

Jsem dvacet tri let.

Ma käisin eile esimest korda koolis! Läksin sinna kolme prantslasega (õigluse mõttes tasuks mainida, et üks neist oli "prantsuse" belglane). Nad on siin kõik ikka täielikud jupatsid. Heas mõttes! või noh.. Ma tunnen nendega ringi käies, et ma olen tagasi lasteaias tööl. Aga nad on ikka uskumatult toredad ja sõbralikud kõik. Koolis oli meil siis orienteerumispäev, kus jagati igasugust infot õppimise ja muu kohta. Samuti tehti üks korralik hirmutamistund ka! Suure tõenäosusega röövitakse kõik teie vajalikud asjad ära. Te arvatavasti ei puutu kokku kohaliku kultuuriga, kui kogu aeg Erasmuse pidudel käite. Kõik taksojuhid tahavad teid paljaks röövida. Kui sul pole transpordipiletit, siis kindlasti kontrollitakse, ning sa saad kindlasti kõige suurema trahvi jne jne! Kui see oleks olnud minu esimene nädal siin, siis ma vist ei julgeks paar järgmist nädalat üldse õues ringi liikuda!

Peale hüsteerilist infotundi läksime ühte itaalia restorani sööma. Kool tegi välja. Minu kõrval istus üks tüdruk Lõuna-Koreast, kelle iPhone's oli tore atribuut, millega sai minu mõtteid lugeda! Kõige rohkem oli seal siis unistusi ja koduigatsust! Võib-olla tõesti! :)

Õhtusöögi lõpus sain ma kuidagi endale kohustuse juhtida kõik need inimesed äärelinnast kesklinna baari! Sain sellega isegi hakkama ja väga palju inimesi tee peal ära ei kaotanudki. Peale seda läksime ühte ööklubisse, kus toimus parasjagu Hispaania-Portugali vahetusõpilaste mõõduvõtt! Mingil imelikul kombel kohtasin jälle palju uusi ja vanu eestlasi, kellega sai veidike jalga keerutatud ning ametlikult ka minu sünnipäev vastu võetud! Minu kohalik buddy, kellel on teatavasti igasuguseid tutvusi, korraldas ka minu nime välja hõikamise lavalt. Jee! Kui aga rokilaadne muusika asendus mingi hetk tümakaga, siis see oli mulle ilmne vihje, et on aeg koju magama minna! Vanus pole ju ka enam see, mis ta oli...

Täna on minu sünnipäev! Jee! vist! Päev algas kell kaheksa hommikul toreda telefonikõnega mu kullakallilt Katsilt ning siis selle järgnes veel paar tundi magamist! Praegu on läinud kõik väga ladusalt ja toredalt ning arvatavasti jätkub see samamoodi. Nimelt sain ma esimest korda elus kutse kelleltki teiselt oma sünnipäevale. " Oled kutsutud meie juurde pidulikule sünnipäeva õhtusöögile!" Päriselt?? Niimoodi peakski olema, ma arvan! Seega õige pea hakkangi sättima kesklinna, kus peale minu peab sünnipäeva ka üks minu kursakaaslane. Äärmiselt tore!

Laulud nüüd lähevad..

Eelmisest postitusest järgmisel päeval, ma küll päris virk ja kraps ei olnud! Pigem isegi vastupidi - ööses ärkasin mitu korda agoonias oiates üles. Kuid see mind ei takistanud ning hommikul võtsin suuna Vietnamlaste turu Sapa poole! See turg on nii kaugel linna ääres, et pidime lausa bussiga minema.

Turg on selline balti jaama turu kõvasti puhtam, viisakam ja suurem versioon. Selle point on siis see, et kõik need väikesed vietnami poekesed, mida Praha täis on, saavad oma kauba sealt turult. See aga tähendab, et sa saad sealt odavaid asju osta KUI sa plaanid osta 12 paari teksaseid või 12 dressipluusi jne! Muidu oli seal oli päris ägedaid asju - palju riideid ja mõttetuid vidinaid. Seal oli ka üks pildipood, kust sai osta peamiselt Marilyn Monroe, Audrey Hepburni ja Praha vaatega pilte, aga ka igasuguseid muid suuri ja väikeseid; värvilisi ja must-valgeid pilte. Sinna peab kindlasti enne koju naasmist uuesti minema. Siis sai veel turu peal ka kohalikke toite proovida. Meie valisime seekord hiina restorani, sest seal oli lihtsalt palju ruumi. Teised kohad olid (valgeid) ülikondades ärimehi täis.

Ülejäänud päev möödus teki all teed juues, sest külmetus ei olnud minust veel lahkunud ning järgmisel päeval ootas mind ees suurejooneline kooride võistlus!

Lahkusime Prahast juba päris vara hommikul. Minul oli külm, nina kinni ja tuju paha! Aga väljas päike pastis ning teiste inimeste (peamiselt ameeriklaste) rõõmus tuju võttis ka minu varsti üle ning ülejäänud päev suurejoonelises loss/mõisas kusagil Tšehhi tööstuslikumas rajoonis võis alata. Võistlus läks meie kooril mitte nii hästi, kui me oleks lootnud! Aga samas - see tase, mis seal oli, oli ikka väga kõva! Ma pole Eestis veel ühel päeval nii häid koore näinud, kui seal! Kunagi postitan kindlasti neist ka videosid. Väga hea muusikaline elamus, kindlasti!

Õhtul läksime oma kaotusvalu jagama ühte külalistemajja metsa sees. Väga tore õhtu oli, meie koor sai kindlasti omavahel veel lähedasemaks, kui nad juba on. Hommikul võtsime ette teekonna tagasi koju ning ilm oli lihtsalt fantastiline. Peale natukene kodus sotsialiseerumist läksin Vyshehradi - minu kodu lähedal olev kirik/katedral, mille ümbruses olevas pargis plaanisin ma väikse raamatulugemis-pärastlõuna teha! Kohale jõudes tuli mul meelde, et tsehhid on teatavasti suur pargirahvas ning see oli täis lõbusaid inimesi, kes palli, reketeid, kaarte jne. mängisid! Võtsin siis kõige kaugema ja üksildasema rohulapi, et seal siis oma raamatust inimeste isikliku ruumi suurusest lugeda (näete irooniat?)! Kui ma aga alles alustasin lugemist, sisenesid minu sotsiaalsesse ruumi kamp lendava taldriku proffe, kel oli suur vajadus oma oskusi lihvida minu lähedal. Tasuks mainida, et sain pihta lausa kahel korral!

Üldiselt on praegu selline kurb aeg, et kõik käivad juba koolis - seega päeval hängin üksi ning õhtul olen liiga haige, et välja minna, nii et õhtul hängin ka üksi. Aga õnneks hakkab tervis paremaks minema ning õige pea algab ka minu kool (jee) nii et ma võtan praegust hetke, kui sotsiaalset puhkust, sest teadagi pole ma nagunii eriline inimeste fänn ju!

Jsem nemocna!

Tädi hakkas köhima ning selleks, et olla viisakas enda kõrval oleva inimese suhtes, pööras ta näo teisele poole. Ometigi, ometigi istus ka teisel pool inimene ning mitte lihtsalt inimene, vaid mina! Suht rõvedatele asjadele mittereageeriv nagu ma olen, pühkisin ma bakterid õla pealt minema ning mõtlesin, et kui ma olen juba kuu aeg vastu pidanud ning sellest gripi ja külmetuse epideemiast, mis Prahat valitseb, välja tulnud, siis tulen ka seekord! Oh, oleksin ma vaid teadnud..

Öösel katkestas töö minu peamine hingamisteekonnaga seotud organ - nina, ning tema ülesande pidi enda peale võtma suu ning kurk, mis omakorda tähendas, et kui ma hommikul külmakrampides üles ärkasin, siis nina oli kinnnni ning kurk valutas! jeejee.. kõigest, et paari päeva pärast ootab mind ees kooride võistlus, kus peaksin lausa kahe kooriga üles astuma - üks neist nii väike, et minu laulmine või mittelaulmine sealt kohe välja kostab!

Oeh! Järgmised kaks päeva kavatsen ma seega olla koduarestis! Mis on kurb, sest igasuguseid toredaid plaane oli nende päevade jaoks tehtud! Eks näis.. äkki täna läheb väga edukalt see ravimine ning homme olen juba virk ja kraps, et saaksin külastada nt vietnamlaste turgu!

Nerada nakupuju!

Poodides käies häirivad ikka päris mitmed asjad! Ma pole Eestis kunagi näinud nii aeglaseid poemüüjaid ning eriti nii aeglaseid kliente. Pidevalt on neil vaja kellegagi juttu rääkida, samal ajal kui tegelikult võiks maksmisega tegeleda. Ning tihti võtavad poemüüjad omale klientide vahel nt 20 sekundilise kaugusesse vaatamise aja.

Eile aga sain ma väga toreda poemüüja klient olla ning ma usun, et minu taga olevad inimesed vaatasid meie vestlust pealt sama tigedalt, kui mina tavaliselt.

Nimelt oli letis selline väike tumedanahaline mees. Küsis minult midagi tsehhi keeles, mina muidugi aru ei saanud. Siis küsis kust ma pärit olen. Eestist. Järgnes üllatunud nägu. Sa pole vist käinud seal? Ei, aga ma tahaks minna. See on Soome lähedal, eksole! jaa.. :) Kuidas Eesti keeles "thank you" on! Aitäh! Aitahh? Aitäh! Aitähh! Tuleb järgmine klient ning poemüüja ütleb talle "Aitäh!" :)

Muidu on tavaline vestlus, mis võib ette tulla peamiselt baaris, aga ka mujal:
Where are You from?
Estonia!
Oooo.. Terviseks!